Tour de France'i viiekordne võitja räägib Cyclistiga ASO-st, korraldustest mitteallumisest ja sellest, miks raha on iga nüri võidusõidu juur
Vanus: 62
Kodakondsus: Prantsuse
Honours Tour de France võitja 1978, 1979, 1981, 1982, 1985;
28 etapi võidud
Giro d’Italia võitja 1980, 1982, 1985
6 etapi võidud
Vuelta a España võitja 1978, 1983
7 etapivõidud
Maanteesõidu maailmameister 1980
Pariis-Roubaix võitja 1981
Jalgrattur: Olete lõpetanud oma töö Tour de France'i korraldaja ASO suursaadikuna. Miks te selle käigu tegite ja mida te praegu teete?
Bernard Hinault: Olen pensionil. Konkurentsi ja kogu oma tegevusega olen ASOga ühel või teisel viisil koostööd teinud 42 aastat. See on nüüd lõppenud. Mul on kaks lapselast, keda tahaksin näha kasvamas. Kogu see asi on pannud mind mõtlema sellele, kuidas vanaisa minuga aega veetis, ja kõike seda, mida ma oma lastega kunagi ei teinud ega näinud, mida ma nüüd lastelastega teha tahan. Olen paljudest ilma jäänud.
Cyc: ASO on olnud vastuolus jalgrattaspordi juhtorganiga UCI selle üle, kuidas võidusõit peaks olema üles ehitatud. Mis teie arvates juhtub?
BH: WorldTourilt väljatulek on ASO jaoks ainus lahendus ja võidusõidu kategooriate muutmine. Asi ei ole eraldumises, vaid lihts alt selles, et UCI ei mõtle tänapäeval piisav alt.
Cyc: Mis sa arvad, kus on UCI valesti läinud?
BH: On üks lahendus – mis peab juhtuma, on see, et meeskond ei saa raha võistlusele ilmumise, vaid tulemuste eest. Võtke süsteem jalgpalli jaoks. Teil on Premier League, esimene divisjon ja nii edasi ning kui olete mõnes divisjonis alumises kolmes, olete sellest väljas. See on nii lihtne. Kui meil oleks rattaspordi puhul sama struktuur, ütleks direktor sportif: "Te peate välja minema ja võistlema, sest kui te seda ei tee, visatakse meid kõik aasta lõpuks välja!"
Cyc: Kuidas teie arvates see jõustub?
BH: Siin peab ASO kasutama oma volitusi ja ütlema, et nii me asju teeme. Senisest süsteemist lahkudes saavad võistluse korraldajad kehtestada ratturite arvu võistlusel, siis ei ole nad kohustatud kõiki protiimi kaasa võtma ja need, kes ei soovi võistlusel osaleda, võivad jääda koju. See tähendab, et kõik sõitjad võitlevad iga päev ja see muutub
palju asju. Kui tulete Tour de France'ile ja kohtlete seda kui puhkust, ei kutsuta teid järgmisel aastal võistlema.
Cyc: Milliseid jooksvaid võistlusi on teie arvates kõige põnevam jälgida?
BH: Üldiselt vaatan kolme võistlust. Gaboni tuur on suurepärane ja näitab Aafrika rattaspordi arengut – nad ei muretse sellega seotud raha pärast, nad lihts alt võistlevad. Minu arvates on see põnev, sest Aafrika jalgrattaspordis on nii palju edusamme. Vaatan ka Tour de Bretagne'i, sest kuigi see on kolmas kategooria, lähevad nad iga päev välja ja võistlevad kõvasti. Ja viimane ringkäik, mida ma vaatasin, kandis nime Tour of the Future [Tour de l’Avenir], mis koosneb täielikult noortest ja andekatest lastest.
Cyc: Kuidas suhtute jalgrattakaameratesse, mida oleme hiljuti näinud?
BH: Kui meil on võistlusel need pildid, on see avalikkuse jaoks fantastiline. Kui toimub sprint või mägironimine, näete palju rohkem kui telekaameratest või helikopterist. Ma ei tea, kas ratturid mõnikord mõtlevad: "Mida me saame teha, et inimesed tahaksid telerist rattasõitu veelgi rohkem vaadata?" Neile ei piisa, kui nad suurema osa etapist lihts alt tempot sõidavad ja seejärel iga päev tund aega rassivad.
Cyc: Kas arvate, et pelotonile võiks kasu olla sellisest patroonist, nagu teie olite, et hoida sõitjaid korras ja vähendada avariide arvu?
BH: Avariide osas peame rattaid vahetama, et kohaneda meie kliimatingimustega. Praegu on paljud sõitjad liiga närvilised, nii et kohe, kui keegi pidurdab, libiseb. Carbon veljed on kuiv alt väga head, kuid märjal teel kohutavad. Tundub, et sõitjad on ketaspidurite vastu, kuid see on jama. Kui ma oleksin praegu profivõistleja, oleks mul kindlasti ketaspidurid. See on kõige turvalisem pidurisüsteem, olenemata sellest, kas sajab vihma või mitte. Nende tagajärjel õnnetusi enam ei juhtu. Ketaspidurid on mägirattasõidus eksisteerinud üle 20 aasta. Kas mõni sõitja saab nende tõttu veel vigastada? Ei.
Cyc: Kuidas on lood mõne sõitja jalgade lööbega, mida on seostatud ketaspiduritega?
BH: See on kahtlemata hammasratas, sest nende asukoha tõttu on võimatu, et vigastused tulenevad ketasrootorist. Kui Dubais sõitja [Owain Doull] ütles, et [Marcel] Kitteli ketasrootor avas tema kinga, võis näha, et jalatsil olid roostejäljed, nii et see oli selgelt tõkke servale lõigatud. Ratturid peavad lõpetama lolli rääkimise ja nad peavad hakkama mõtlema. Kui te ei soovi teatud toodet, proovite mõelda kõikidele vabandustele, mida saate selle kasutamise vältimiseks. Peate selle kallal töötama, et toodet täiustada.
Cyc: Mida veel soovitaksite täna sõitjatele?
BH: Esiteks peavad sõitjad olema iseseisvamad, et teie selja taga ei oleks juhtsportlane, kes ütleb teile, mida kogu aeg teha. Romain Bardet' puhul 2016. aasta Touril ütles tema spordijuht, et ta ei täitnud tema korraldusi [Saint-Gervais Mont Blanci ründamisel], kuid ta poleks saanud teiseks, kui ta poleks seda teinud. Ja kui Froome poleks avariist üles tõusnud, oleks Bardet Touri võitnud. Tänapäeval on spordidirektoriks olemine seotud rahaga. See on alati sama.
Cyc: Kes on teie noorpõlve lemmikvõidusõitja?
BH: Neid oli kaks. Esimene on Anquetil, sest tema võitis. Teine on Merckx, sest tema võitis. Vaatad neid kahte selles vanuses ja võtad mõlemast natukene, et luua end ratturiks – Merckxi, sest ta võitis kõik, ja Anquetil, sest ta oli lihts alt lahe.
Cyc: Kas teil oli kunagi kiusatus proovida kuuendat Tour de France'i võita?
BH: Miks, mis mõte sellel on? Kas ma oleksin olnud õnnelikum, kui oleksin võitnud viie asemel kuus? Sain mängida ja lõbutseda oma kahel viimasel tuuril (1985 ja 1986). See kõik puudutab mängu, naudingut. On tõsi, et kui ma oleksin tahtnud, oleksin võinud rohkem võita. Kuid see ei tähenda ainult ütlemist, et olen parim, sest olen võitnud kõige rohkem.
Bernard Hinault’t intervjueeriti Tahitil La Ronde Tahitienne’i spordikeskuses [vt üksikasju siit]. Intervjuu viis läbi prantsuse keeles ja tõlkis Thérèse Coen.
