Põhiteave 2022. aasta Flandria ringreisi meeste ja naiste kohta, sealhulgas marsruut, sõitjad, telesaadete otseülekanne ja olulised tõusud
Flandria ringreis: kõik, mida pead teadma
1. lehekülg: oluline juhend ja olulised tõusud
Lehekülg 2: Võistluse ajalugu
Lk 3: viis parimat väljaannet
Lehekülg 4: Sportliku sõidu aruanne
Sportlik Flandria ringreis: sõiduaruanne
Words: Peter Stuart Fotograafia: Geoff Waugh
Minu BMC ülemist toru varjab praegu piki selle pikkust kulgev erekollane kleebis. See tähistab 15 tõusu, mis on minu ees 245 km pikkusel Ronde van Vlaanderenil. See, rattasõidu raske meeste üritus, ei luba mitte ainult ronimisi, vaid ka munakivisid, pööraseid kaldeid ja metsikuid tuuli, mis puhuvad üle Flaami maastiku.
Kell on 6.40 ja ma seisan Brügge Jan Breydeli jalgpallistaadioni kõrval asuvas parklas unepuuduses hüpnoos.
Mind ümbritseb paar tuhat inimest, paljud teevad viimasel hetkel oma rattaid reguleerimas, enne kui stardijoonele 7 km kaugusel kesklinnast väljuvad.
Erinev alt enamikust Euroopa sportlastest ei ole stardis valju muusikat, kriiskavat kommentaatorit ega stardipüstolit – selle asemel võivad osalejad teele asuda igal ajal kella 7–8.
Selleks, kui ma stardijoonele jõuan, on kell 7.30 ja kõik tõsised sõitjad on juba ammu lahkunud. Ma ei raiska aega kurikuulsate Flaami munakivide esimese lõigu tabamisele.
Tee Oudenaarde
Siunakivi on uudishimulik väike artefakt. Maapinnast umbes ühe-kahe sentimeetri kaugusel juhuslike sakiliste nurkade all väljaulatuv ning libiseva ja ebaühtlase pinnastruktuuriga see näib olevat kavandatud tahtlikult pakkuma rattaga sõitmiseks halvimat võimalikku pinda.
Mööda Brugge munakivisillutisega linnatänavaid veeredes kordan endale ikka ja jälle mulle antud nõuannet: „Lõdvad käed, suur käik, kerge rool.“
Kõik läheb märkimisväärselt hästi, kuid ma hakkan kahtlustama, et need korralikult laotud kivid on ees ootavaga võrreldes kahvatud. Kesklinnast väljuvat tõstesilda ületades söödavad sajad jalgratturid peateele ja suunduvad 100 km pikkusele teekonnale, kus algab munakivi.
Huvitaval kombel ei korda ükski selle spordisõiduki marsruut järgmise päeva profivõistluse täpset marsruuti. Võistluse korraldajad otsustasid 2011. aastal kolm korda üle Oude Kwaremonti tõusta, pakkudes pe altvaatajatele sõlmpunkti, kuid eemaldades võistluse ajaloost mõned klassikalised tõusud.
Seevastu sportlik järgib hübriidmarsruuti vana ja uue raja vahel. See hõlmab 15 tõusu ("bergs", nagu neid nimetatakse) ja käputäie munakivisillutisega tasaseid lõike. Kuid kõigepe alt tuleb trek Oudenaarde.
Marsruudiplaani nähes kujutasin ette, et kihutame esimesed 100 km laiadel teedel sadade sügavuste pakkidena. Aga kahjuks on korraldajad kiired meid sundima teid ääristavatele rattateedele. Mulle on vähe teada tõsiasi, et jalgrattaradade kasutamine on Belgias kohustuslik.
Kuigi jalgrattateed on muljetavaldav alt hooldatud ja laiad, leiame end kiiresti paksust hunnikust, kes pressib läbi pollarite ja loodab, et sõitjate hulgast ei kerki välja ühtegi nähtamatut takistust.
Vestlen paari sõbraliku londonlase Ryani ja Daniga, kes hoiatavad, et järgmised 90 km on samad, kuid lubavad, et munakivid on ootamist väärt.
Eespool on käputäis sõitjaid grupist eemaldumas. Kasutan võimalust võtta veidi rohkem ruumi ja spurdin nende juurde. Vaatan selja taha ja näen üksildast tegelast, kes meid alla ajab. "See on üks tikk põlenud," hüüatab ta tugeva iiri aktsendiga.
Meie väiksema seltskonnaga jõuame esimesed 100km läbida veidi alla kolme tunniga. Tikupõletav iirlane Herbie on murettekitava tempoga kõvasti eesotsas surunud, mis tähendab, et Oudenaarde tõttu olen veidi mures, et mu enda tikutoosi võib peagi tühi olla.
Bergi tipp
Nii kui pe altnäha tasane Flandria piirkond ka poleks, on see koduks ka lugematutele lühikestele tõusudele valus alt järskude kaldega. See teebki Flandria tuuri ainult kõige kõvemate sõitjate pärusmaaks.
Veelgi enam, Flaami valitsuse nõudmine kaitsta munakivisillutisega teekatteid kui rahvuspärandit loob ainulaadse tunnuse – munakivisillutisega ronimise.
Päeva esimene tõus on juba murtud tuju täis. Wolvenberg, mis ulatub vaid 60 m kõrgusele ja keskmiselt 4%, näib marsruudiprofiili järgi lihtne, kuid see sisaldab 200% vastikut 200 meetri pikkust lõiku ja kui me kallakut üles liigume, olen valus alt teadlik sellest, et ees on jäänud 130 km. mina.
Olles Wolvenbergi harjast üle saanud, tabasime kiiresti järjest kahte tasast munakivisillutisega lõiku, mis panevad mind mõistma, kui leebe Brügge osa oli. Mu käed tõmbuvad pingule, annan kogu oma jõupingutusi suure käigu sisse ja hoian mõistlikku kiirust, kuid see läheb mu jalgade energiavarudele kalliks maksma.
Pärast meie munakividega flirtimist naaseb tee mõneks ajaks hiilgavale asfaldile, lõigates läbi päikeseliste põllumaade, kuni luuran meist vasakul asuvast hekist väljuvat munakivisillutisega teed. Vaadates ettepoole mäenõlvale hiilivat Molenbergi, saan esimese tõelise maitse Ronde metsikust.
Molenbergi on äärmiselt raske ronida. Munakivid annavad vähese veojõu ja tee kaldub kuni 15%. Rohkem kui lihaste või südame-veresoonkonna vajadus, on tõeline väljakutse tasakaalu säilitamine. Meenutades kaasratturite sõbralikke nõuandeid, püüan hoida käigu kõrgel ja käed lõdv alt, kuid seda on lihtsam öelda kui teha. Mul on raskusi korraliku kadentsi hoidmisega ja hoian oma kangist kallist elu.
Veelgi enam, selleks ajaks, kui jõuame munakivisillutistele tõusudele, jõuame lühematelt marsruutidelt kõrvuti lonkajatega ning ma pean viskama ja lünkadest läbi pigistama, hoides samal ajal tõusul mõistlikku tempot.
Molenbergile järgneb lihtne 20 km asfaldil, mida ääristavad munakivisillutisega ja betoneeritud lõigud. Kuid varsti on tõusud tagasi, sillutatud Valkenberg ja Boigneberg löövad kiiresti üksteise järel ning munakivisillutisega Eikenberg järgneb.
Ränn leevendab munakivist, kuigi tunnen end pisut süüdi, et veeresin mööda selle tasast pinda. Herbie, kellega olen siiani kokku puutunud, vaatab vastikult kõrvale, valides selle asemel pavé keskkoha. „Sa võid kodus munakivisid vältida, sõber!” hüüab ta.
Siis eraldab meid päeva raskeimast tõusust – Koppenbergist vaid toidupeatus.
Munakivide kuningas
Koppenbergi eel tundub, et ainult mina ja üks flaami mees, kes on ilmselt seitsmekümnendate aastate lõpus, näib olevat huvitatud meie väikese kettjõugu eesotsas olevast tööst., ja selleks ajaks, kui jõuame tõusu jalamile, on juba piisav alt selge, miks – tee on täis kõndivaid jalgrattureid.
Madalamatel nõlvadel tühjendavad munakivid kohe need vähesed tagavarad, mis mul alles on ja ma lülitan otse kõige lihtsama käigu sisse – õnneks arvestav 34/32.
Kuna Koppenberg hakkab näpistama, žongleerin ma neljakordselt järsul kallakul oma marsruudiga läbi rahvahulka ja veojõuga munakividel. Just siin põrutas 1987. aastal taanlasest proff Jesper Skibby soolopausi ajal kuuls alt maapinnale ja seejärel jooksis võistlusdirektor temast üle, kes tahtis jälituspakki mitte üleval hoida. Loodan, et ma stseeni enam ei mängi.
Mul õnnestub püsti püsida ja just siis, kui ma tunnen, et hakkan hüppama, näib järsku olevat õhus ja hõljumas tee kohal. Munakivid on asfaldile jäänud ja reljeef on suurepärane.
Enne kui ma hinge tagasi saan, jõudsime Steenbeekdriesi, mis jällegi segab kallet ja munakivi. See on ka ainuke teelõik, mis pakub munakivisillutisega laskumist. See on väljavaade, mis paneb mu niigi valutavad liigesed värisema. Kummalisel kombel on kiirusel munakivid vaevumärgatavad ja laskumisel puudutan kiirust 45 km/h (hiljem pilk Stravale näitab, et Nikki Terpstra saavutas samal lõigul 65 km/h).
Järgmine tuleb Taaienberg, millele järgneb kiiresti Kanarieberg, Kruisberg ja Karnemelkbeekstraat. Tõusude jälgimine on peaaegu sama kurnav kui nendest üles sõitmine, kuid ma tean, et me keerleme nüüd finiši poole, meie teel on paar takistust – päeva kuninganna tõusud.
Oude Kwaremont ja Paterberg on mõlemad munakivisillutisega, Kwaremont on päeva pikim tõus ja Paterberg kõige järsem tõus.
Kwaremont võib olla pikk, kuid see on oma kaldega arvestav ja algab käänulise 5% asfaldilõiguga (see on see, et Fabian Cancellara teeb järgmise päeva profivõistluse pausi, et võita 2014. aasta Flandria ringreis).
Kui munakivid kokku löövad, pole varjamist, sest vihmaveerenni pole isegi tolli, kuid ma leian oma rütmi ja kui päike väljas ja maa, mis avaneb meeldivatele vaadetele, hakkan ma nautima munakivide kõrist.
Pavé tõuseb agressiivselt 12%, kuid seejärel ühtlustub ja liigub madalamale 3% pikkusele. Märkan rennis tasast sillutist ja varastan hetkeks kergendust, kuni Herbie pettunud pilk tõmbab mind tagasi munakividele. Vaadates üle lainetavate Belgia põldude, näen, miks Flandria oma kõledale tasapinnale vaatamata hoiab jalgratturite üle magnetilist võlu.
Paterberg on professionaalide võidusõidu keskpunkt, kus on kolm korda. Tõusul on huvitav ajalugu, kuna see on võistluse üks ajaloolisemaid tõuse.
Esimest korda esitleti seda 1986. aastal, alles pärast seda, kui kohalik talunik Paul Vande Walle kirjutas korraldajatele, nõudes, et tema enda sillutatud talurada ületas kõiki praegu võistlusel osalenuid. Nad sillutasid selle uuesti "regulatiivseteks" munakivideks ja see on
keskne funktsioon sellest ajast peale.
Pigistades end üles, kirun Vande Wallet kogu oma piiratud hingeõhuga. Paterbergi esimesest kurvist võttes paistab kogu 400 m pikkune munakivisillutisega lõik ja tipp tundub meeleheitlikult kaugel.
Istun oma usaldusväärses 34/32 ja üritan hoida oma sagedust kahekohalisena, kuid tunnen, et olen lõpuks ometi õppinud, kuidas selle jõleda teekattega hakkama saada – tasakaalustades oma raskust rattal ühtlaselt, Jätan käed lõdvaks ja lasen rattal ise tee leida. Lõpuks jõuan mägede tipus rõõmustavate rahvahulkadeni ja siit on kõik allamäge.
See, mis algab amblena, kus kõik tõmbavad pärast Paterbergi hinge, kogub aeglaselt finiši poole kiirust ja kasvab täisrongiks. Kui Herbie ja kaks flandrialast vahelduvad ees, heidan pilgu alla, et näha tasastel teedel minu Garmini hüppavat kiirust 50 km/h.
Järje lähenedes valmistub meie kasvav pakk lõpuspurdiks, kuigi kiireimad finišeerijad tulid juba ammu. Lendan lipu all ja tõstan väsinud käe kõrgele, enne kui vajutan pidurit, et vältida ratturite horde, kes finišijoonel selfisid teevad.
Kohvikusse sisse elama asudes ei tunne mu luud lihts alt korras. Olen dehüdreeritud kuni mumifitseerimiseni ja kardan, et võib kuluda päevi, enne kui tunne naaseb kõhukelmesse.
Vaatamata rahulolule, et läbisin päevaga 245 km, panin esimese 100 km peale kergelt pahaks – see ainult lahjendas munakivide võlu ja takistas minu võimalust neid rünnata nii kõvasti, kui oleksin lootnud. Järgmine kord valin võib-olla keskmaavõistluse, kuid üks on kindel: tean, et munakivid tõmbavad mind jälle tagasi.
Flandria ringreis: kõik, mida pead teadma
1. lehekülg: oluline juhend ja olulised tõusud
Lehekülg 2: Võistluse ajalugu
Lk 3: viis parimat väljaannet
Lehekülg 4: Sportliku sõidu aruanne
