Räägime Dan Bighamiga rekordilise HUUB Wattbike'i meeskonnast reeglimuudatusest, mis on määratud meeskonna lõpetamiseks
UCI on teatanud ulatuslikest muudatustest ringrajaratta maailmakarikavõistluste formaadis, millest peamine on see, et kaubandusmeeskonnad ei saa enam osaleda. Arvestades, et kommertsmeeskonnad võimaldasid sõitjatel väljaspool maailma erinevaid rahvusprogramme võistelda kõrgeimal tasemel, on õiglane öelda, et meeskonnad ja vähem alt mõned riiklikud organid on pimestatud.
Vaatamata sellele, et kaubandusmeeskonnad on koduks maailmarekordiomanikele ja olümpiamedalistidele, viib areng enamiku praegu võistlevast peaaegu 40 kommertsmeeskonnast laiali. Paralleelselt nende muudatustega liiguvad reformid ka sarjad talvelt suve poole ja ürituste arv väheneb kuuelt kolmele.
Pärast uudiseid võtsime ühendust Huub-Wattbike'i Dan Bighamiga, et arutada, kuidas uudised teda ja meeskonda mõjutavad.
Jalgrattur: Kuidas sa UCI otsusest teada said?
Dan Bigham: Timesi ajakirjanik helistas mulle ja küsis hinnapakkumist ja ma mõtlesin, et oi, mis siin toimub. Arvasin, et see ei saa olla õige, kuna meiega pole ühelgi tasandil konsulteeritud. UCI on meile kirjavahetuse saatmisel üsna kehv. Mõnes mõttes ma ei olnud üllatunud, kuid protsessis mitte osalemine oli šokeeriv.
See ei ole väike muudatus, see on dramaatiline hulgimüügi muudatus, mis hävitab spordiala. 38 kaubandusmeeskonnast üle maailma ei konsulteeritud mitte ühega.
Cyc: Milline oli suhtlus UCI-ga enne teadaannet?
DB: Meil pole kunagi olnud tohutut põhjust asju arutada, sest me ei oodanud selliseid muudatusi. Rattarajasõit areneb hästi. Siseriiklikult järgitakse seda üha paremini. Sellegipoolest oleme alati püüdnud UCI-ga suhelda.
Alates algusest peale on see olnud raske töö, isegi selliste asjade väljaselgitamine nagu kaubandusmeeskonnaks registreerumine. Võistlustele sisenemine, kalendri uurimine, see on tõeline suletud pood. Üritate ümber maailma kihutada ja te ei saa isegi teada, millal sündmused toimuvad või kus asub ametlik hotell.
Cyc: Kas see andis teile aimu, mis tulemas on?
DB: Alates sellest, kui oleme UCI-d tundnud, on see nii olnud. Võib-olla on nad teiste inimestega erinevad. Rahvaste jaoks on see ilmselt lihtsam, kuna neil on natuke rohkem mõjuvõimu. Nad on nagu valijad demokraatias, samas kui meil pole õigusi, häält ega sõnaõigust. UCI presidendi valimisel hääletavad riigid, mitte ei vaheta meeskonnad. Nii et oleme jäänud teadmatusse.
Cyc: Kuidas teie väljajätmine mõjutab meeskonna elujõulisust?
DB: see tapab meid. Madalamal tasemel võidusõit pole meil äriliselt tasuv. See oleks samaväärne sellega, et Manchester United pannakse mängima maakonna piirkondlikel meistrivõistlustel.
Maailmakarikavõistlustel peate poodiumile pääsemiseks läbima mõned ajaloo kiireimad ajad. Kui me sõidame mujale, ei saa sponsorid vajalikku kokkupuudet ja arenguks pole samasugust tõuget.
Cyc: milline on otsene mõju teile kui üksikisikule?
DB: Meil on üsna vedanud, et me ei võta meeskonn alt raha. Meil kõigil on oma töö. Eelmisel aastal oli meie eelarve 60 000 naela. Meil on osalise tööajaga töötajad, kellele me palka maksame, ja nad jäävad nüüd sissetulekust ilma.
Kuid seal on meeskondi, kus ratturid on tõhus alt koondatud. Asjade kurb on olukord, kui inimesed saavad pressiteate vahendusel teada, et nad on töö kaotanud.
Cyc: UCI ütleb, et kalender ja sündmused vajavad reformimist. Kas olete nõus ja kui jah, kuidas te seda teeksite?
DB: praegune kuue ürituse formaat ei ole kogu hooaja jooksul kuigi palju osavõtjaid. Esimesed kaks või kolm saavad kõige rohkem osavõtjaid, seejärel väheneb see, kui inimesed valmistuvad maailmameistriteks. Nii et inimeste sundimine kolmele voorule ei pruugi olla nii halb.
Aga kalendri nihutamine suvesse, et kokkupõrge Tour de France'i, Vuelta ja olümpiamängudega tundub lihts alt koomiline. See jätab sõitjatel valiku distsipliinide vahel, mistõttu kaotab rada tõenäoliselt sellised sõitjad nagu Elia Viviani ja Mark Cavendish. See on täiesti tagurpidi. Milline fänn valib tuuri ajal jalgrattaraja?
Cyc: Millist kasu toovad sellised kaubandusmeeskonnad nagu Huub-Wattbike, mida riiklikud liidud ei saa?
DB: Siin on tehnoloogia ja arendus. Te ei näe kunagi keset hooaega turule toodud rahvusmeeskonna välja töötatud kommertsvarustust. Ainus viis, kuidas saaksime olla äriliselt elujõulised, oli aidata seadmeid arendada. Sponsor ilmselt maksab selle eest ja lõpuks on tal toode, mida ta saab müüa.
Hiljuti on see rada, mis juhib uuendusi riietuse, varustuse või aerodünaamika vallas. Teine asi on isiksused ja meelelahutustegur, mida me toome.
Riiklike organite välja pakutud sõitjad on selleks, et kvalifitseeruda olümpiale, nad on seal esinemas ja selle eest neile makstaksegi. Neile ei maksta selle eest, et nad Joe Bloggsiga vestleksid ja lapsi inspireeriksid.
Kommertsliku rõivastusena peame fännidega kokku puutuma. Kui sageli näete tribüünidel rahvuskoondiste sõitjaid? Ma arvan, et see imeb sellest elu välja.
Cyc: Kuidas see mõjutab tõenäosust, et mõni meeskonnasõitja pääseb 2020. aasta olümpiamängudele?
DB: Tokyo suunas ei mõjuta see midagi. Seda arvestades ei usu ma, et see on praegu elujõuline asi. Vestlus meie ja British Cyclingu vahel on erinevatel põhjustel üsna tühjaks jooksnud. Pärast Tokyot on võimalused olematud. Me ei saa olla sellises formaadis meeskond, mis suudab näidata oma potentsiaali.
Vaadake Charlie Tanfieldi, John Archibaldi või Ashton Lambiet. Kaubandusmeeskonnad pakuvad sõitjatele platvormi võistlemiseks ja eksisteerimiseks väljaspool erinevaid juhtorganeid ja riiklikke alaliite. Kui me läheme, siis see lihts alt närbub olematuks ja äkki on teil valida palju väiksem talentide kogum.
Cyc: See on samm, mis muudab riiklikud liidud veelgi võimsamaks. Kas näete ettekavatsematuid tagajärgi, kui teete neist kohtunikud, kes saavad võistelda maailmameistrivõistluste tasemel?
DB: Ma arvan, et see on selle põhjuseks. Rahvad tahavad võimu ja Lappartienti hääletavad rahvad. Arvan, et talle meeldib ka idee, et rahvused on teel ja rahvused rajal ning kaubandusmeeskonnad olematud. Dave Brailsford oli eelmisel hooajal temaga veidi nõus.
Brailsfordi arvamus oli: "Pole tähtis, kust raha tuleb, kui see läheb spordisse". Näib, et Lappartient pooldab seda vastupidist, spordist raha välja võtmist ja selle riiklikele alaliitudele suunamist.
Ma ei saa aru, kuidas see sporti edasi lükkab, kuna riiklikel alaliitudel pole motivatsiooni seda spordiala kasvatada samamoodi nagu kommertsmeeskonnad.
Cyc: Kas olete rääkinud teiste meeskondadega ja kas näete apellatsioonipotentsiaali?
DB: oleme Beat Cyclinguga head sõbrad. Nad on esitanud petitsiooni ja me toetame seda. Räägime ka kõigi teiste kaubandusmeeskondadega, olles moodustanud töörühma. Vajame ühist lähenemist, et istume koos Lappartientiga laua taga ja ütleksime, et see pole sisse lülitatud.
Seal on üle 30 meeskonna, palju investeeringuid, palju isiksusi ja ühtäkki on see kadunud ja teil pole seal kõiki parimaid sõitjaid.
Siis on kaks võimalust, millest me tegelikult ei taha loobuda ja mis annavad asja Euroopa Kohtusse seoses kaubanduse piiramisega. Teine on spordiarbitraažikohus. Kumbki pole need, mida me tahame langetada, ega ka odavad.
Cyc: Avalikkuse reaktsioon on olnud valdav alt negatiivne, kas see annab teile lootust? Kas soovite, et riiklikud liidud teie nimel sõna võtaksid?
DB: see meeldiks mulle väga. See oleks parim asi. Neil on kaal, mida meil ei ole, kuna me ei ole hääleõiguslik liige.
Kui British Cycling tõuseks püsti ja paneks pea parapetist kõrgemale ning ütles Lappartientile "ei, see on vale", siis ma näeksin, et panustamine on tasuv. Praegu pole UCI-lt isegi ühelegi meie meilile vastust saanud.
